Jalgpallihaigla

Mis on Jalgpallihaigla ehk Eesti jalgpallifänluse lühiülevaade

MTÜ Jalgpallihaigla on Eesti jalgpallikoondise toetajaid koondav ühendus, millesse kuulub üle 650 liikme.
 
Nüüd aga lühike tagasivaade iseseisva Eesti jalgpallifänluse ajaloole.
 
1994. aasta suvel toimus Leedus järjekordne Balti turniir jalgpallis. Tallinnas astusid vutiliidu poolt etteaetud ja Vilniusesse suunduvasse bussi mõned ajakirjanikud ja mõned fännid. Fänne oli neli: Triin, Andrus, Ats ja Ott. Atribuutika oli vägev (ilma igasuguse irooniata): kaks Briti formaadis suhteliselt väikest sini-must-valget lippu, pasun ja laenatud valged koondisesärgid (need rohkelt säbrulised Lotto omad). Päris kindlasti käis Eesti poolehoidjaid (peale ajakirjanike või funktsionääride) juba ka eelnenud MM-valiktsükli välismängudel. Siinkohal vabandan nende inimeste ees oma järgneva egoistliku seisukohavõtu eest – just seda suvist reisi Vilniusesse loengi ma esimeseks rahvusmeeskonna fännide (suhteliselt vähevarakad, kärarikkad, kohati omal käel reisivad ja ööbivad) väljasõiduks välismängule.
 
Soov ka välismängudel käima hakata tekkis kodumängudele kaasaelamise käigus. Pealtvaatajate enamuse emotsioonivabast massist erineda püüdes valmistati esimesi käsitsivärvitud jalgpallilippe, käidi mängudel rahvusvärvides või siis lihtsalt jalgpalliga seostatavas riietuses ning üritati meeskonnale võimalikult valjuhäälselt kaasa elada vaatamata ümbritsejate mõistmatutele või siis suisa vihastele kommentaaridele. Tekkisid esimesed hüüdlaused ja laulujupid, milledest enamus siiamaani edukalt käibel on.
 
Sellest Kadrioru staadioni vastastribüünil kogunevast ja omavahel heal meelel suhtlevast seltskonnast moodustus 1994. aastal Flora Fänni jalgpallimeeskond, mis pidevalt Eesti liigasüsteemis viimastel kohtadel püsides on lisaks ka Vana Villemi ja 1188 Infoabi nime all (kolm tilka verd sponsorikuradile) endale surematut sportlikku kuulsust kogunud. Jalgpalli me eriti mängida ei oska. See-eest mängimise rõõmu on meis veel säilinud piisavalt.
 
Nagu meeskonna nimest näha, käis enamikul fännidest koondise ja FC Flora toetamine käsikäes. Flora juhtkonnal oli toonase fänninduse arengus suur roll. Praktilisest abist (meeskonna moodustamisel, reiside organiseerimisel) vast tähtsamgi oli just moraalne tugi. Flora president Aivar Pohlak on mees, kes oma emotsionaalsuse ja vastuolulisusega tihtipeale vihaseid etteheiteid ära on teeninud ning seda ka fännide hulgas. Kuid kui Eesti spordielus leidub üldse juhtiv tegelane, kes fänne mängu lahutamatuks osaks peab ja nendega arvestada püüab, siis on see Pohlak. Näiteks ei pidanud ta kord paljuks tellida Hiiumaale Flora mängule suunduvatele fännidele eripraami!
 
Fännklubisid on proovinud Eestis luua vähemalt kaks meeskonda – Levadia ja Flora. Levadia fännid on momendil koduse liiga mängudel vast kõige häälekamad ja aktiivsemad, kuigi minu teada pole neil ametliku organisatsiooniga suurt pistmist. Flora fännklubist pole aga kohe kindlasti saanud toimivat organismi. Minu arvates on selle põhjuseks eelkõige loomise kunstlikkus, ülaltpoolt tulev initsiatiiv. Nüüdseks aga on fännide enda algatusel loodud juba ka sõltumatu organisatsioon MTÜ Jalgpallihaigla, mis seab oma eesmärgiks koondada eelkõige Eesti koondise poolehoidjaid sõltumata nende klubilistest eelistustest ja tegeleda kõigi oma meeskonna toetamist puudutavate küsimustega alates piletite levitamisest spetsiaalsesse fännisektorisse ja lõpetades fännide huvide eest seismisel suhetes Eesti Jalgpalli Liidu ja klubidega. Aeg näitab, kas sellisel altpoolt tuleva initsiatiiviga põhineval ühendusel on rohkem elujõudu. Oma jälje on fännid Eesti jalgpalliellu aga kindlasti juba jätnud. Vaid üks näide – nimelt on FC Flora vapp välja mõeldud ja kujundatud fänni poolt.
Ott Pruun,
Eesti koondise toetaja, Jalgpallihaigla asutajaliige, näinud kõiki koondise kodumänge.

Ott Pruun, 2002